Milleks meile huviharidus?

Milleks meile huviharidus?

Milleks meile huviharidus?

Huviharidus on vabatahtlik, süsteemne, spetsialisti poolt juhendatud õppetegevus. See on mitteformaalse hariduse vorm, mis on tegelikult sama oluline kui kooliharidus. Kohustuslike õppeainete kõrval on igaühel midagi, mis südame kiiremini põksuma paneb – olgu selleks kunst, robootika, jalgpall, ballett või miski muu asi. Just individuaalsete huvialade arendamine aitab õpilasel terviklikult kasvada. Huviringist võib alguse saada mõne suure kunstniku, teadlase või sportlase teekond. 

Huvitegevused aitavad leida mõttekaaslasi – ringidesse tulevad õpilased, kel on mingi ühisosa. Huviringe tasub proovida erinevaid; nii erinevaid alasid kui ka erinevaid õpetajaid. Tihti võib minna aega, et leida see ala, mis lapsele kõige omasem on. Mõne õpilase potentsiaal avaneb kohe, mõne puhul võtab see aga aega. Kunstiringides on seda hästi näha – kui aasta alguses on rahmeldajal rüblikul kiire ja puudub soov süveneda, siis aasta jooksul see oskus tekib ning avaldub ka just talle omane loominguline väljendusviis. 

Loominguline eneseväljendus on oluline igas eas, kuid eriti peaks tähelepanu pöörama koolieelikutele. Just selles vanuses toimub emotsionaalne areng, mille toetamiseks võiks lapsele võimaldada loomingulisi tegevusi, kus nad saavad end vabalt väljendada. Ülo Vooglaid kirjutab enda teoses ‘’Elanikust kodanikuks’’, et kui koolieelikul tekib vastupandamatu soov joonistada, ‘’tuleb neile anda paberit nagu leiba, et nad saaksid emotsioone välja elada.’’ Kui selle arenguetapi ajal panna liigset rõhku ratsionaalsetele, väljastpoolt juhitud tegevustele, saavutatakse küll soovitud tulemused esimestes klassides, kuid loomuliku arengu takistamisest tingitud käitumishäired võivad välja lüüa neljandas-viiendas klassis.  

Huviringis on eriline atmosfäär, kus õppimine toimub mitteformaalselt, rahulikus loomingulises kulgemises. Kui koolis on oluline hinnetele õppida ja justkui midagi saavutada, siis huviringis saab iga õpilane tegutseda talle sobivas tempos. Huviringides ette võetud projektid on kohandatud vastavalt õpilase huvidele. Õpetajal on rohkem aega tegeleda igaühega individuaalselt, sest kukil ei istu riigieksamid või tegemist vajavad kontrolltööd. 

Huviharidusega tegelemine aitab ära hoida riskikäitumist. Kui lapsel on tegevusala, mis teda järjepidevalt köidab ja sütitab, ei satu ta nii kergesti halbadesse seltskondadesse ja ohtlikesse olukordadesse. Parem on sisustada enda aega millegagi, mis on arendav ja põnev, kui lasta lapsel nutisõltuvuses igavleda või kaubanduskeskustes hängida.

Huvikool on koht, kus õppimine saab toimuda mitteformaalse õppe vormis. See võimaldab teadmiste ja oskuste terviklikumat omandamist, kogemuslikku õpet ja isiklike seoste formeerumist. Huviringis võib laps avastada, et õppimine on tore; et uued oskused on põnevad ja et koolis õpitut saab omakorda seostada huviringis õpetatavaga. 

Teadmiste ära õppimisega sama oluline on seoste loomine; see protsess kestab kogu elu. Elukestev õpe on enesekasvatussüsteem, milles me kõik elame, kas teadlikult või mitte. Selle süsteemi raames viime end pidevalt kurssi maailmas toimuvaga, valmistudes eesootavaks. Infoajastul on see õppevorm eriti kohane; elukestva õppe üks alustala on enese pidev täiendamine igas eluvaldkonnas. Seegi viitab sellele, et igasugune huviharidus peaks olema sama tähtsal kohal, kui hariduse aluseks olevad baasained.

 

Kasutatud kirjandus:

 Ülo Vooglaid. Elanikust kodanikuks: käsiraamat isemõtlejale. Ülo Vooglaiu Kirjastus, 2019. Lk 27-28, 90-91.